Mariana ei suutnud end liigutada.
Ta seisis pimedas koridoris.
Paljajalu.
Hing kinni.
Arturo istus söögilaua ääres.
Tema kõrval istus pikkade blondide juuste ja laitmatu meigiga noor naine.
Ta naeratas, nagu kuuluks korter juba talle.
„Magamistoa remont ei tohiks kaua aega võtta,“ ütles naine.
Doña Elvira noogutas rahulolevalt.
„Mariana ei pane niikuinii midagi tähele.“
Paola naeris.
„Ta töötab terve päeva. Ta ei märkaks isegi seda, kui kogu mööbel välja vahetataks.“
Marianal läks süda pahaks.
„Aga volikiri?“ küsis võõras naine.
Arturo võttis lonksu õlut.
„Ma tegelen sellega.“
„Kuidas?“
„Mu ema on talle juba kuid rääkinud, et abikaasad peaksid kõike koos korraldama.“
Doña Elvira naeratas uhkelt.
„Järgmisel nädalal kirjutab ta alla.“
„Aga kui ei kirjuta?“
Arturo kehitas õlgu.
„Siis ütleme, et meie abielul pole enam tulevikku.“
Mariana sulges silmad.
Lõpuks mõistis ta kõike.
Õhtusöögiks jäetud toidujäägid.
Alandused.
Lõputud etteheited.
Kõigel oli oma eesmärk.
Nad tahtsid, et ta tunneks end väärtusetuna.
Nõrgana.
Sõltuvana.
Valmis ükskõik millele alla kirjutama.
Vaikselt läks ta tagasi magamistuppa.
Esimest korda paljude aastate jooksul ei nutnud ta.
Selle asemel avas ta sülearvuti.
Kella neljani hommikul kopeeris ta kõik dokumendid.
Kõik pangaväljavõtted.
Kõik sõnumid.
Kõik arved.
Järgmisel hommikul tõusis ta nagu alati kell kuus.
Valmistas kohvi.
Naeratas.
Läks tööle.
Keegi ei märganud midagi.
Kaks päeva hiljem kohtus ta salaja advokaadiga.
Nädal hiljem oli Marianal kõik ette valmistatud.
Siis saabus pühapäev.
Doña Elvira oli kogu pere külla kutsunud.
Ka võõras noor naine oli kohal.
„Mariana,“ ütles Arturo naeratades, „me peame millestki rääkima.“
„Muidugi.“
Ta pani tema ette mitu dokumenti.
„Ainult väike formaalsus.“
Mariana vaatas pabereid.
Volikirjad.
Ligipääs pangakontodele.
Kasutusõigused.
Täpselt nii, nagu ta oli oodanud.
„Kas kirjutad alla?“ küsis Arturo.
Mariana naeratas.
„Muidugi.“
Doña Elvira säras rõõmust.
Kuid allkirja asemel pani Mariana lauale hoopis teise kausta.
„Enne tahaksin, et te kõik midagi näeksite.“
Arturo kortsutas kulmu.
Mariana lülitas televiisori sisse.
Ekraanile ilmus video.
Salvestis elutoast.
Sama, mille ta oli tol ööl oma telefoniga teinud.
Vaikus.
Täielik vaikus.
Laua ääres istujate näod muutusid kahvatuks.
Salvestiselt kostsid selgelt sõnad.
„Ta peab kaduma.“
„Millal ma sisse kolida saan?“
„Järgmisel nädalal kirjutab ta alla.“
Doña Elviral kukkus tass käest.
Arturo hüppas püsti.
„See on ebaseaduslik!“
„Ei,“ vastas Mariana rahulikult.
„Ebaseaduslik on pettus.“
Ta võttis välja veel ühe kausta.
„Ja muide, see korter kuulub ainult mulle.“
Paola kahvatas.
„Mida?“
Mariana noogutas.
„Ostsin selle kuus kuud enne abiellumist.“
Ta vaatas võõra naise poole.
„Võite siia sisse kolida.“
Naine naeratas närviliselt.
„Tõesti?“
„Muidugi.“
Mariana võttis välja viimase ümbriku.
„Aga ainult siis, kui olete valmis üüri maksma.“
Arturo tardus.
„Üüri?“
„Alates järgmisest kuust.“
Doña Elvira karjus.
„Sa ei saa meid välja visata!“
Mariana tõusis püsti.
Esimest korda aastate jooksul näis ta tõeliselt vaba.
„Saan küll.“
Ta pani väljatõstmisteated lauale.
„Teil on kolmkümmend päeva aega.“
Arturo püüdis veel nädalaid tema meelt muuta.
Asjata.
Noor naine kadus juba kaks nädalat hiljem.
Ilma korterita.
Ilma Arturota.
Ja ilma igasuguse huvita.
Kuus kuud hiljem elas Mariana üksinda.
Esimest korda paljude aastate jooksul.
Korter oli vaikne.
Puhas.
Rahulik.
Ühel õhtul tuli naabrinaine Doña Mercedes kohvile.
„Sa näed õnnelik välja.“
Mariana naeratas.
„Mul on kõht täis.“
„Söögist?“
Mariana vaatas oma hubast kööki.
„Ei.“
Ta naeratas taas.
„Sellest, et ma ei ela enam inimeste keskel, kes oskavad ainult võtta.“
Sest mõnikord ei alga vabadus suure otsusega.
Vaid külma taldrikutäie toidujääkidega.
