**Kümme aastat pärast lõpuballi pidasin oma lubadust kohtuda Elizabethiga ookeani ääres – kuid tema asemel astus mu ette kümneaastane poiss, kes muutis mu elu igaveseks**
Veranda laud nagises vaikselt mu raskuse all, kui toolis tahapoole nõjatusin. Õhtune jahe õhk libises üle mu näo. Elizabeth istus mu kõrval, käes aurav teetass, loojangu kuldne valgus langemas tema peale. Tal oli seljas sama vana sinine kampsun, mille kohta ta alati ütles, et see on kõige mugavam asi, mis tal olemas on.
– Kas sa mõtled vahel sellele õhtule? – küsis ta tasakesi.
Vaatasin talle otsa.
– Iga päev – vastasin.
Ja mälestus kerkis mu silme ette.
Spordisaal oli rahvast täis, aga mina nägin ainult teda.
Elizabeth seisis punšilaua juures, roheline kleit sillerdamas laest rippuvate tulede all. Sädelus langes aeglaselt alla, bänd mängis aeglast lugu. Astusin tema poole, süda tagumas nagu kutsuksin teda taas esimesele kohtingule.
– Tere – ütlesin, püüdes kõlada muretult.
TA PÖÖRAS END JA TEMA SILMAD LÕID SÄRAMA.
Ta pöördus ja tema silmad lõid särama.
– Tere sulle ka – naeratas ta.
Ulatasin talle klaasi punši.
– Mõtlesin, et see kulub ära. Sa oled terve õhtu tantsinud.
– Aitäh – võttis ta lonksu. – Aga tead… täna õhtul ongi meil ainult see üks õhtu. Ma ei taha raisata ühtegi minutit.
Tema sõnad lõid mulle otse kõhtu.
– Ära ütle nii. Suvi on ju alles ees.
Ta raputas pead.
– Ei ole. Isa alustab uuel töökohal järgmisel nädalal. Me kolime homme hommikul ära.
– Homme? – sosistasin.
Ta noogutas. Naeratus kõikus korraks.
Sel hetkel sain aru: see on meie viimane õhtu koos.
? SIIS TEEME KOKKULEPPE – ÜTLESIN KIIRELT JA HAARASIN TA KÄEST.
– Siis teeme kokkuleppe – ütlesin kiiresti ja haarasin ta käest.
– Kokkuleppe?
– Kümne aasta pärast kohtume. Ookeani ääres. Seal, kuhu me alati koos minna tahtsime. Ma olen seal. Ootan sind.
Ta pilgutas üllatunult silmi.
– Stefan…
– Ma mõtlen seda tõsiselt. Kümne aasta pärast. Mis iganes juhtub.
Ta vaatas mulle pikalt otsa ja siis naeratas – selle päris naeratusega, mis pani mu rinnus alati pitsitama.
– Ma luban – ütles ta.
Ülejäänud õhtu tantsisime ja naersime, nagu homset ei oleks olemas. Parklas jätsime hüvasti. Hoidsin teda nii kõvasti, kui suutsin.
? HÜVASTI, STEFAN – SOSISTAS TA.
– Hüvasti, Stefan – sosistas ta.
Ma ei suutnud vastata. Vaatasin vaid, kuidas ta eemale kõndis.
Alguses püüdsime sidet hoida. Kirjutasin talle igal nädalal. Tema vastas samuti – rääkis oma uuest koolist Aasias. Siis muutusid kirjad harvemaks. Lõpuks lakkasid sootuks.
Helistasin kord. Tema ema vastas.
– Ta on hõivatud – ütles ta. – Tal on raske kontakti hoida.
Saatsin sõnumeid. Mõnikord tuli lühike vastus. Viisakas. Kauge.
Vaikus neelas lõpuks kõik.
Aga lubadus jäi minusse.
Kümme aastat möödus märkamatult. Lõpetasin ülikooli, alustasin tööd, sain uusi sõpru. Kuid mõte ookeanist ei kadunud.
KUI SEE PÄEV KÄTTE JÕUDIS, ISTUSIN AUTOSSE JA SÕITSIN RANDA.
Kui see päev kätte jõudis, istusin autosse ja sõitsin randa.
Ookean laius mu ees lõputuna. Lained murdusid ühtlase rütmiga liivale. Hommikupäike värvis vee kuldseks. Rüüpasin termosest teed, süda pekslemas.
Mõni minut pärast üheksat. Võib-olla ta hilineb. Võib-olla ei tulegi.
Siis märkasin kedagi.
Minu poole kõndis väike poiss. Umbes kümneaastane. Tume juus tuules sassis. Tõsine pilk.
Ta peatus minu ees.
– Vabandage, härra – ütles ta vaikselt. – Kas te olete… Stefan?
Ma tardusin.
– Jah. Kes sina oled?
TA KÕHKLES. – MINA OLEN NATHAN.
Ta kõhkles.
– Mina olen Nathan. Ema ütles, et ma peaksin teid üles otsima.
– Sinu ema? – küsisin kähedalt. – Kes on su ema?
– Nathan! – kostis hääl.
Pöördusin.
See oli tema.
Elizabeth.
Tema juuksed olid lühemad, neis sillerdas paar halli salku. Aastad olid jätnud oma jälje, kuid tema silmad – need samad soojad, säravad silmad.
– Elizabeth…?
TA ASTUS LÄHEMALE. – MUL ON KAHJU, STEFAN.
Ta astus lähemale.
– Mul on kahju, Stefan. Ma kaotasin märkmiku, kus oli sinu aadress koos kirjadega. Ma ei teadnud, kuidas sind leida.
Vaatasin talle lihtsalt otsa.
– Kui ma lahkusin, ei teadnud ma, et olen rase – ütles ta väriseva häälega. – Kui sellest teada sain, polnud mul enam sinu aadressi. Ma kartsin. Arvasin, et võib-olla sa ei tahagi minust nii paljude aastate järel kuulda.
Vaatasin Nathanile otsa. Oma pojale.
– Elizabeth… sa oleksid pidanud mulle ütlema. Ma oleksin olnud sinu kõrval.
Ta noogutas, pisarad langemas.
– Ma tean. Ma kartsin. Ja siis möödus aeg ning tundus, et on juba liiga hilja.
Nathan vaatas tema poole.
– Ema, sa ütlesid, et ta tuleb. Ja ta tuligi.
Kükkisin tema ette.
– Nathan… ma ei teadnud sinust. Aga nüüd ma olen siin.
TA VAATAS MIND PIKALT JA NAERATAS SIIS TAGASIHOIDLIKULT.
Ta vaatas mind pikalt ja naeratas siis tagasihoidlikult.
– Sa oled pikem, kui ma arvasin.
Elizabeth naeris läbi pisarate.
– Ta sai huumorimeele sinult.
Sellest hetkest alates olime lahutamatud.
Aasta hiljem abiellusime Elizabethiga. Kasvatasime Nathani koos üles ning hiljem sündis meil veel kaks last – poeg ja tütar. See ei olnud alati lihtne, kuid me seisime kõigele koos vastu.
Nüüd on meil kuus lapselast. Veranda on sama, õhtuõhk samuti. Elizabeth istub mu kõrval ja vaatab, kuidas lapselapsed õues mängivad.
– Kummaline – ütlesin. – Üksainus lubadus muutis kõik.
Elizabeth vaatas mulle otsa.
– Sa pidasid selle – ütles ta. – Ja mina samuti.
Istusime vaikides loojanguvalguses, ümberringi elu, mille olime koos üles ehitanud.
