Harry kuulas arsti sõnu jahmunult. Meditsiinilised uuringud näitasid, et kaksikpoisid, keda ta kaksteist aastat oma poegadeks pidas ja kasvatas, ei ole tegelikult tema lapsed. Ta sõitis vihaselt koju, et oma naiselt aru pärida – kuid see, mida ta lõpuks teada sai, hävitas nende perekonna igaveseks.
Harry jälgis naeratades poisse, kes lastearsti vastuvõtu ooteruumis millegi üle itsitasid.
– Dr. Dennison – tõusis ta närviliselt püsti, kui arst sisse astus.
– Härra Campbell, palun istuge – ütles arst kätt surudes. – Tegelikult tahaksin teiega nelja silma all rääkida. Poisid võivad seni väljas oodata.
Harry süda peksles kiiresti. Ta kartis halbu uudiseid. Kuigi nad olid kaksikud, kannatas Josh raske aneemia all, mistõttu arst soovitas teha rohkem uuringuid ja palus isegi Harryl oma verd kontrollida, juhuks kui oleks vaja vereülekannet. Andrew oli õnneks täiesti terve.
– Nii et… kas me juba teame, kuidas edasi minna? – küsis Harry pinges, pärast seda kui poisid olid lahkunud.
– Rahunege, härra Campbell – nõjatus arst tagasi. – Praegu ei muretse ma Joshi seisundi pärast. Tal on rauapuudus, kuid seda saab ravida. Tegelikult tahan rääkida millestki muust.
Harry hingas kergendatult.
? KAS TE ADOPTEERISITE POISID?
– Kas te adopteerisite poisid? – küsis arst.
Harry seljast jooksis külm jutt läbi.
– Mida te sellega mõtlete?
– Teie veregrupp ei ühti poiste omaga – selgitas arst.
Harry raputas pead.
– See ei tähenda tingimata midagi. Sageli ei ole ka bioloogilised vanemad omavahel ühilduvad.
– See on tõsi – noogutas arst. – Kuid teie puhul ei ole asi selles. Poiste veregrupp on A. Teie ja teie naise oma on aga B. See tähendab, et te ei saa olla nende isa.
Harryl käis pea ringi.
– See on võimatu…
Arst ohkas.
– Nägin tulemusi kaks päeva tagasi, seetõttu lasin teha ka DNA-testi. On veel midagi.
Ta lükkas paberid Harry ette.
Harry hakkas värisevate kätega raportit lugema. Enamikust meditsiinilistest terminitest ta aru ei saanud… kuid üks lause seisis seal selgelt:
poolvennad
Harry vaatas jahmunult üles.
– Andrew ja Josh… on teie poolvennad – ütles arst.
HARRY MAAILM NAGU VARISEKS ÜHE HETKEGA KOKKU.
Harry maailm näis ühe hetkega kokku varisevat.
Poisid, keda ta kaksteist aastat kasvatas… ei olnud tema pojad.
Nad olid tema isa pojad.
See sai tähendada ainult üht.
Nancy oli olnud koos tema isaga.
Kui nad koju jõudsid, istus Harry mitu minutit autos. Ta püüdis hingata.
Siis kuulis ta poiste hääli.
– Vanaisa! Me igatsesime sind!
HARRY SURUS RUSIKAD KOKKU.
Harry surus rusikad kokku.
Ta ei saanud nende peale plahvatada. Poisid olid sees.
Ta võttis end kokku ja astus sisse.
– Mida sa siin teed, isa? – küsis ta pinges.
Siis vaatas ta poiste poole.
– Kas te ei lähe Bobby juurde mängima?
– Läheme küll! – ütles Andrew.
Poisid võtsid oma puldid ja jooksid välja.
NIPEA KUI UKS NENDE TAGA SULGUS, PLAHVATAS HARRY.
Nipea kui uks nende taga sulgus, plahvatas Harry.
– Kas sa magasid minu isaga, Nancy?!
Nancy nägu kahvatus.
– Poeg, see ei ole nii… – sekkus Robert.
– DNA ei valeta! – karjus Harry. – Ma tahan tõde!
Nancy langetas pilgu.
Ja talle meenus üks öö… kolmeteistkümne aasta tagant.
Las Vegas.
Rahvast täis baar.
Nancy seisis leti ääres, kui tundis tugevat, kallist meesteparfüümi.
Tema kõrvale astus hõbehallide juustega mees.
– Kas ma võin sulle joogi välja teha?
Nancy naeratas.
– Ma tellin juba oma sõbrannadele.
Mees kummardus lähemale.
– Robert olen.
– Nancy.
Tund aega hiljem suudlesid nad juba liftis.
Järgmisel hommikul ärkas Nancy Roberti voodis.
Ta arvas, et ei näe teda enam kunagi.
Aga kolm nädalat hiljem selgus, et ta on rase.
Ta ei tahtnud last abortida.
Tal polnud aimugi, mida teha.
Siis kohtus ta Harryga.
Ühes baaris.
Tema sõbranna kutsus ta tualetti.
– Maga temaga. Vegas oli alles kolm nädalat tagasi. Ta ei saa kunagi teada.
Nancy protestis alguses.
Aga siis mõtles ta, et tema laps vajab isa.
Sel ööl magas ta Harryga.
Mõni kuu hiljem palus Harry tal endaga abielluda.
Ja ta ütles jah.
KÕIK TUNDUS TÄIUSLIK.
Kõik tundus täiuslik.
Kuni päevani, mil Harry tutvustas teda oma vanematele.
Uks avanes.
Nancy tundis seda tuttavat parfüümi.
Ja nägi…
Robertit.
Meest Las Vegasest.
– Isa, tema on minu kihlatu – ütles Harry.
NANCY SÜDA PEAAEGU HÜPPAS RINNUST VÄLJA.
Nancy süda peksles nii tugevalt, et tundus, nagu hüppaks see rinnust välja.
Robert tundis ta samuti ära.
Hiljem jäid nad kahekesi.
– Nancy… need lapsed…?
– Harry omad – lõikas ta kohe vahele. – Tal pole sellest aimugi.
Ja nad leppisid kokku.
See saladus jääb igaveseks Vegasesse.
Praeguses hetkes vaatas Harry neid värisedes.
– Kuidas see juhtuda sai?!
– Vegases – sosistas Robert.
Harry vaatas Nancy poole.
– Kas sa teadsid, et oled rase?
– Jah – sosistas ta.
– Sa püüdsid mind lõksu… ja need pole isegi minu lapsed!
Robert püüdis sekkuda.
– Poeg, mul on kahju…
– Sa teadsid! – karjus Nancy. – Sa ei saa kõike minu kaela ajada!
Vaidlus muutus üha valjemaks.
Siis kostis hääl ukse juurest.
– Kas vanaisa on meie isa?
Kolm täiskasvanut tardusid.
Ukse juures seisid Josh, Andrew ja Bobby.
– Isa? – küsis Andrew Harrylt.
Harry püüdis naeratada.
Aga see ei õnnestunud.
Poisid nägid tõde tema silmades.
Harry langetas pea.
– Vabandust…
Ja sellel hetkel varises kõik kokku.
